2023. aasta lind on vähetuntud merelind aul. Aul (Clangula hyemalis) on hakisuurune avamere sukelpart. Suured auliparved rändavad Eestist kevadel ja sügisel läbi, osa neist jääb meile talvituma. Pesitsema lendavad nad tundrajärvede äärde. Isase auli tunneb ära valge pea ja põsel oleva pruuni laigu ning kahe pika ja peenikese sabasule järgi. Emaslindude sulestik on pruunikas. Toidu, koorikloomade ja limuste kättesaamiseks linnud sukelduvad, nii võivad nad sattuda kalavõrkudesse. Aulide arvukuse languse peamisteks põhjusteks on tihenev laevaliiklus, sellega kaasnev õlireostus ning tuuleparkide rajamine. Kuulub ülemaailmselt ohustatud liikide nimekirja. Aulidega saab talviti ja eriti kevaditi tutvust teha näiteks Läänemaal Dirhami sadamas, kus lind talvitub. Aulid kuuluvad partlaste sugukonda, nad saabuvad meile oktoobris, jäävad talvituma ning aprilli lõpus ja mai alguses naasevad Loode-Venemaale.
2023. aasta loom on lendorav (Pteromys volans L.). Lendorav on videviku ja öise eluviisiga, suurte silmadega väga haruldane näriline. Ta elu kulgeb puude võrades, kus liigub hüpates puult puule. Hüppe pikkus võib küündida 20-50 meetrini. Liugleb hääletult, suuna muutmisel ja pidurdamisel on abiks jäsemete vaheline nahakurd e lennus. Maas liigub harva. Sobilikud elupaigad on säilinud vaid Kirde-Eesti vanades sega- ja lehtpuumetsades, kus kasvab õõnsustega haabu. Toiduks puude lehed, urvad, võrsed. Pesa on jämeda haava õõnsuses, poegi 2-3. Paraku on raiesurve vanadele haavikutele täna väga suur ning lendoravate pesitsusalasid on väga vähe alles jäänud. Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) Punase nimestiku kriteeriumite kohaselt kuulub lendorava Eesti asurkond kriitiliselt ohustatud liikide hulka. Lendoravate elupaiku on Eestis alla 100.
2023. aasta puu on harilik mänd. Harilik mänd (Pinus sylvestris) oli esimest korda aasta puu 2001. aastal. Teadaolevalt kasvab maailma kõige kõrgem, 46,6 m pikkune mänd Põlvamaal Ootsipalus. Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ja ühtlasi levinuim puu Eesti metsades. Mänd on vähenõudlik mullaviljakuse suhtes, kuid vajab kasvamiseks palju valgust. Männi okkad on kahekaupa kimbus. Tolmleb mais-juunis, seemned valmivad järgmise aasta sügisel. Mänd pakub toitu imetajatele (põder, orav), lindudele (rähnid, metsised), putukatele (maipõrnikad, männikärsakad) jt. Mänd on inimese poolt kõige enam kasutatud puu: tarbepuiduna, keemiatööstuses, meditsiinis jne. Sihvakas palumetsa mänd ja kidur rabamänd on ikka sama liik – harilik mänd.
2023. aasta sammal on roheline hiidkupar. Roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis) on enamasti märkamatuks jääv, 1-2 mm kõrguste võsudega sammal, kes kasvab vanal lamaval kõdupuidul vanades kuuse-segametsades. Vaid soodsal aastal ilmuvad kuni 2 cm pikkused rohelised, hiljem pruuniks muutuvad eoskuprad. Eosed valmivad neis alles järgmisel kevadel. Kasvab peamiselt läänesaartel, leiukohti on ka mandril. Kuulub I kaitsekategooriasse, on vääriselupaiga tunnusliik. Ohuks elupaikade kadumine.
2023. aasta orhidee on valge tolmpea. Valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) on meie valgeõielistest orhideedest kõige suuremate (u 15 mm) õitega. Õitseb mais-juunis. Taime õied paiknevad hõredas õisikus ja neid on tavaliselt 5-20, kohatud on ka rohkem kui 30 õiega isendeid, aga need on haruldased. Õisi tolmeldavad väikesed mesilased, õied ei lõhna, neis puudub nektar. Taime kõrgus kuni 50 cm, lehed helerohelised, süstjad. Kasvab Lääne-Saaremaal loo- ja luitemetsades ning puisniitudel. Mõned leiukohad ka teistel Lääne-Eesti saartel ja mandril. Kuulub II kaitsekategooriasse. Ohuks kasvukohtade metsastumine ja lageraie.
2023. aasta liblikas on keldriöölane. Keldriöölane (Scoliopteryx libatrix) on laialt levinud ööliblikas, kelle hallidel sakiliste servadega esitiibadel on oranžid triibud. Tiibade siruulatus umbes 40 mm. Ta lendab augustist oktoobrini ja maist juulini. Kevadel muneb emane liblikas lehtpuule, enamasti pajule, kes on ühtlasi röövikutele toidutaimeks. Hilissuvel koorub nukust liblikas, kes siirdub peagi koobastesse ja keldritesse talvituma. Keldriöölane on üks pikaealisemaid (ligi aasta) ja väheseid valmikuna talvituvaid liblikaid.
2023. aasta seen on harilik kivipuravik. Harilik kivipuravik (Boletus edulis) on üks otsitumaid ja hinnatumaid söögiseeni. Söödav värskelt. Kübar matt, pähkelpruun, tundub olevat servast kõrbenud. Jalg valkjas, selle ülemises osas valge või helepruun võrkmuster. Seeneliha on valge, meeldiva maitse ja lõhnaga, ei muuda lõikekohal värvi. Kasvab kuuse- ja kuusesegametsades.
2023. aasta kala on siig. Merisiig (Coregonus lavaretus lavaretus) on siirdekala. Elab rannikumeres, koeb nii meres kui Pärnu ja Narva jões. Eelistab jahedama veega alasid. Hõbedane keha on sale, ülalõug ulatub alalõuast ettepoole, enne sabauime on seljal rasvauim. Noorena toitub zooplanktonist, hiljem põhiliselt põhjaloomadest. Hinnatud kala toidulaual. Järelkasvu tagamiseks on merisiia püügi alammõõt meres ja sinna suubuvates jõgedes 35 cm, mujal siseveekogudes 40 cm ja sügisel kudemise ajal on püük keelatud. Peipsi järves elab merisiia alamliik peipsi siig.
2023. aasta muld on leetunud muld. Leetunud muld on rohkem kui 5 cm tüseduse huumuskihiga happeline ja toitainetevaene liivane muld. Põllumaana kasutamisel vajavad leetunud mullad lupjamist ja väetamist. Sellisel mullal kasvavad laane- või palumetsad ja segapuistud, nende hõredas alusmetsas aga pihlakad, vaarikad, mustikad, pohlad ning samblad. Leetunud mullad on levinud valdavalt Kagu-Eestis.
Kommentaarid
Postita kommentaar